 |
| Allikas:www.bang2write.com |
Numbrid, numbrid... maagilised numbrid!
Kokku deklareeris möödunud semestril minu kureeritavaid aineid, mida oli kokku 8 (siit jääb välja üks kursus, mida kureeris kolleeg, kuid kus viisin samuti osa loenguid läbi mina), 225 üliõpilast. Küsitlust oli tänase seisuga täitnud 171 tudengit - ülejäänud on ilmselt kas lõpetanud või eksmatrikuleeritud, või lihtsalt kuidagi vastamisest kõrvale vingerdanud. Küsitlus on anonüümne.
Esimene ja üks muljetavaldavamaid numbreid oli minu jaoks see, et positiivse tulemuse sai lõppkokkuvõttes kirja tervelt 200 tudengit ehk koguni 89% tudengitest! Seda loomulikult mitte esimesel katsel, igas aines oli tegelikult sooritusvõimalusi 2-4. Kuid see number on siiski märkimisväärne.
Koondhinne ise polnud ka kehvade killast - 4,63. Päris cum laude muidugi pole, ent siiski väga hea.
Muidugi, iga number on väärt vaid siis, kui teame, kuidas see saadud on. Seega väike spikker ka, millistes kategooriates tudeng hindeid andma pidi:
1. Õppejõud järgis esitatud kursuseprogrammi
2. Kursuseprogrammis sisalduv õppematerjal oli kättesaadav
3. Kursuse raames tehtava töö tegelik maht (sh iseseisev töö) vastas kursuse eest saadavate ainepunktide mahule
4. Õppejõud esitas ainet selgelt ja arusaadavalt
5. Võimalused õppejõuga kontakti (sh tagasiside) saamiseks olid head
6. Hindamiskriteeriumid olid selged
Hindeid sai anda 5-palli süsteemis, kus 1 oli madalaim ja 5 kõrgeim tulemus.
Lisaks oli tudengitele esitatud veel kaks vabatahtlikku küsimust:
1. Kui palju saite uudset informatsiooni? "1" - alla 20 %, "2" - 20 – 40 %, "3" - 40 – 60 %, "4" - 60 – 80 %, "5" - üle 80 %
2. Kuivõrd tunnete, et teie teadmised on õppeaine läbimise tulemusena arenenud? "1" - ei ole üldse, "2" - pigem ei ole, "3" - ei oska öelda, "4" - pigem on, "5" - on suurel määral
Tudengitel oli ka võimalus loobuda mõnele küsimusele vastamast, kui ta seda teha ei soovi, märkides variandi "ei soovi vastata".
Selle põhjal võib siis öelda, et tulemus ei viita, justkui ma oleksin väga hea õppejõud selle klassikalises mõttes (väga tark, inspireeriv, hea pedagoog), vaid pigem, et hästi organiseeritud õppejõud. Ma panen oma materjali üles, minuga on võimalik saada kontakti ja ma järgin kokku lepitud reegleid.
Paraku ei võimalda ÕIS analüüsida n-ö osaoskusi kumulatiivsena (et mis tuleks keskmine tulemus iga küsimuse lõikes), aga üksikute ainete sooritusi vaadates tundub, et kõige madalamaid hindeid sain ma kursuse mahu eest (ehkki hindamispõhjused võisid olla erinevad - samal kursusel kurtis üks osa tudengeid, et aine on liiga mahukas, teine osa aga, et liiga lihtne). Sellele järgneb hindamiskriteeriumide selgus. Mis on muidugi nii konkreetne puudujääk, et seda saab edasiste kursuste tarbeks täpsustatud. Aine selgus ja arusaadavus, mis minu enese jaoks kõige olulisem on, varieerus aineti üsna palju -parim tulemus oli 5.0 (tõsi, sel kursusel oli ka ainult 16 kuulajat), nõrgim 4,37.
Samuti on varieeruvust ainete lõikes. Kui paari osalejaga individuaalained välja jätta, siis kõrgeim keskmine tulemus aine kohta oli 4,95, madalaim 4,44. Ja eks ta nii kipub olema, et mida üldisem on aine ja mida rohkem tal kuulajaid, seda nõrgem tuleb ka keskmine. Sest hästi lihtne on töötada tudengitega, kui nad on suhteliselt ühtlase taustaga ja tunnevad väiksema kollektiivi tõttu ka ise suuremat vastutust kui juhul, kui tudengid on väga erinevatelt erialadelt. Nõrgima tulemuse saanud aines oli muide kuulajaid 16 erinevalt õppekavalt infotehnoloogia juhtimise magistrantidest kultuuriuuringute doktorantideni. Mõni ime siis, et töö või uue info maht erinev on! :) Või ka selgus - ütled Kanti kategooriline imperatiiv ja kultuuriuurija saab kohe aru, aga informaatik küsib võib-olla, et kuidas see kirjutatakse.
Kokku oli mu ainetes kuulajaid ca 30 (!) erinevalt õppekavalt - ca 14 bakalureuseõppekavalt, 14 magistriõppekavalt, ning aineid võttis ka inimesi kahelt doktoriõppekavalt.
Kui vaadatagi tulemusi õppekavade lõikes, siis on ka siin omajagu variatiivsust. Osa sellest võib peegeldada muidugi ka üksikisiku arvamust, sest nii suure variatiivsuse juures pole eri erialasid esindavad rühmad just teab, kui suured, kuid ainet võtnute üldkogumi kontekstis annab see ettekujutuse küll. Kui maksimumilähedased tulemused pärinesid mu õpetatavatele ainetele lähedasematest valdkondadest, näiteks politoloogiast, organisatsioonikäitumisest ja ühiskonnaõpetajatelt, siis kõige kriitilisemad olid näiteks keskkonnakorralduse magistriõppetudengid, kelle hinnete keskmine tuli 3,25 (keskkonnakorralduse bakalaureuseõppe tudengid hindasid samas üht teist ainet 4,75 punktiga) ning üks riigi- ja poliitikateaduste doktorant, kes millegipärast magistrikursusele tuli, käis vaid ühes loengus ja jättis aine sooritamata, ent pidas end siiski piisavalt autoriteetseks, et hinnata ainet 1,83 keskmise hindega. (Nii palju siis anonüümsusest, eksole, aga nimesid nimetama siiski ei hakka. :)) Aga kui sellised mõne üksiku kuulajaga õppekavad kõrvale jätta, olid küllaltki kriitilised riigiteaduste magistrandid, kelle keskmine hinne oli 4,14.
Muidugi, üks "aga" on selles tulemuses kindlasti peidus. Nimelt ei olnud ükski sellel semestril loetud ainetest lõpuni kohustuslik! Seega need, kellele ma kas isiksusena ebasümpaatne olen, aine sisu täiesti ebaselgeks jäi või kursust liiga mahukaks pidasid, said kohe jalga lasta ja valida mõne alternatiivse aine samas ainerühmas, või lõpetada lihtsalt ilma selle aineta.
Mida tudeng hindab?
Muidugi, ega keegi ei saa ju kontrollida, mille alusel tudeng küsimustele vastab - võib-olla paneb ta mõnes punktis parema hinde kui see objektiivselt olla võinuks - lihtsalt seeõttu, et talle aine või aines meeldis. Ja kehva hinde ka muidu pedantsele õppejõule lihtsalt seetõtu, et too talle inimesena sümpaatne pole.
Mida siis inimesed tegelikult heaks ja halvaks pidasid või mille põhjal oma hinde panid, saab näha ka sõnalisest tagasisidest, mida ÕISis samuti esitada oli võimalik. Üks sõnalise tagasiside andmise võimalus seondus esitatud küsimustega - iga antud hinnet sai ka kommenteerida. Näiteks kui märgid, et hindamiskriteeriumid olid ebaselged, siis täpsustad, et mis ebaselgeks jäi; või kui mingi osa läbitud materjalist oli juba tuttav, siis märgid, et milline osa ja kust sa seda juba varem teadsid. Samuti oli lahter kokkuvõtva sõnalise tagasiside jaoks - mis siis kokkuvõttes meeldis, ei meeldinud ja kõik muud märkused, mis vähegi olulised tunduvad.
Mul isiklikult on tunne, et kui numbrid on sellised ägedad ja maagilised, võib-olla tekitavad ka sportlikku hasarti, siis sõnaline tagasiside on mingis mõttes praktilisem. Ühest küljest toob see välja konkreetsed aspektid, milles parandusi võiks teha. Teisalt aga annab ka aimu, mida tegelikult tudengid siis hindavad ning mida negatiivseks peavad.
Üldiselt olid mu kursustele jäetud kommentaarid kas täpsustavad ja seega abiks või lihtsalt üdini positiivsed. Praegu, kus ma maadlen ühe projekti lõppanalüüsi ning haigusega, on neid kohe südantsoojendav lugeda! Aitäh!
Aga et mitte siia lõpmatult heldima jääda, siis mõned praktilised tähelepanekud ka, mida siis tudengid ise kursuste juures hindavad. Loomulikult kuuluvad nende hulka täpsus, selgus ja avatus, mida tegelikult avavad ka praegused küsimused mingi kandi pealt. Toodi välja ka hästi konkreetseid kohti, kus juhendid oleks võinud täpsemad olla või õppejõud ka ise enda poolt seatud reeglitega vastuollu läks; kus kirjad jäid vastamata jne. Samuti kritiseeris osa tudengeid õppetöö liigset akadeemilisust, soovides rohkem konkreetseid juhtumianalüüse (tõsi, kritiseeritud kursuses oli neid tegelikult küll), ehkki see on juba kursuse suunitluse, mitte enam õppejõu soorituse küsimus.
Aga õppeainete üleselt jäid kõlama kolm mantrat, mida tänased formaalsüsteemid eriti hindama ei kipu. Küll aga hindavad neid tudengid.
Valmistu. Võib-olla iga tudeng ei oska seda hinnata, kuid huvilisema ja edasipüüdlikuma tudengi jaoks on oluline, et sa oled pühendunud, otsid taustmaterjali, teed põhjalikku eeltööd ja omad valdkonnas laia silmaringi.
("Õppejõud on hästi ette valmistunud (üks põhjalikumaid õppejõudusid üldse), on näha, et ta võtab aine õpetamist tõsiselt ning ei istu niisama oma tunde klassiruumi ees ära. [Kursuse teema] ei olnud mulle otseselt võõras aine, mistõttu uusi teadmisi sai ehk vähe, aga ometi olen rahul." "Super õppejõud! Oli näha, et ta oli ette valmistunud ja palju vaeva näinud. Loengud olid ka huvitavad. Nii huvitavad kui [kursuse teema] teema olla saab.")
Kaasa tudengeid aruteludesse. See teeb nende elu muidugi keerulisemaks, kes on tulnud kas guru kuulama või meilidele vastama, aga kui sa veel ei ole guru ja kõrvaliste asjadega tegelemist positiivseks ei pea, siis on hea lahendus.
("Selle semestri lemmik aine, õppejõud räägib selgelt ja arusaadavalt ning sealjuures kaasates ka tudendeid arutellu julgustades neid arvamust avaldama!")
Smile! Sageli polegi vaja midagi muuta või ennast kuidagi treenida - tööst väsinud või igapäevamuredest räsitud inimene tunneb ennast märksa paremini ja suhtub ka ainesse positiivsemalt, kui ta näeb, et õppejõud võtab asja mõnuga.
("Hea on loengusse minna, kui õppejõud seal ees võtab vastu särasilmil ning räägib huvitavalt!" "väga mõnus on ainest osavõtte, kui õppejõule endale meeldib kogu teema! viis pluss!")
Kirjapilt (v.a nurksulud) muutmata. See, et ma endiselt rõõmus olen, reedab ilmselt, et ma ei ole eesti keele ortograafia õppejõud. Tsitaadid võetud nelja erineva kursuse tagasisidest.
Loomulikult oli ka mitmeid sõnalisi kommentaare, mis puudutasid konkreetseid mõõdetud suurusi ning oli ka neid, kes võtsid hindamise aluseks mõne veidi omapärasema kategooria - näiteks õppejõu selge ja valju hääle.
Nii. Aga esimesed parandused on juba tehtud, olen kahe aine hindamiskriteeriume täpsustanud ning ühe kursuse töömahtu kärpinud. Ja katsun vähem teksti panna slaididele (paar tudengit kurtis, et tõmbab tähelepanu loengult eemale) Näis, kuidas järgmine katse õnnestub.
No comments:
Post a Comment