Noorteadlane Eesti mõistes

Täna oli Eesti Teadusagentuuris personaalsete uurimistoetuste taotluste esitamise tähtaeg. Mina veel teadlaseks ei kvalifitseeru, sest mul pole doktorikraadi. Aga töö selle nimel käib. Ning ega teadlaseks ühe ööga ei saada, eksole, adra seadmine võtab ikka aastaid.  

Vaatasin huvi pärast, mida nõutakse noore teadlase grandi (start-up grant) taotlejalt ning üritasin kujutleda, millised võiksid olla minu šansid juhul, kui ma oma doktorikraadi kaitstud saan. Huvilistel on nendega võimalik tutvuda siin.

Tõsi, kui ma neid kriteeriume lugema hakkasin, selgus üsna pea, et mingist grandist ei maksa mul unistadagi. Isegi naerma ajas.

Sõnasõnalt on öeldud, et ma peaksin juba noorteadlasena kuuluma oma valdkonnas tippu. Kas see nagu oksüümoron ei ole – start-up ehk alustav teadlane ja juba tipus?! Ning kõrge hinde saamiseks peaksid mul olema ette näidata kõrgetasemelised monograafiad (jah, on kasutatud mitmust) või artiklid kõrge mõjufaktoriga ajakirjades ning hunnik tsiteeringuid. Samuti peaks seda algajat iseloomustama „very good leadership“ – ehk siis teisisõnu kogemus teadusprojektide juhtimisega. Okei, siis jääb mulle täiesti arusaamatuks, mille poolest erineb noorteadlane teistest tippteadlastest. Mujal maailmas tähistab noorteadlane ikka inimest, kes on saanud kätte doktorikraadi ning teeb esimesi samme.

Lisaks eeldatakse noore teadlase grandi taotlejalt postdoktorantuuri läbimist. Naljakas, teatud ringkondades suhtutakse sellesse kui lapsepõlvepikendusse, st postdokki lähevad need, kes ei saa endale veel soovitud akadeemilist töökohta näiteks teaduri või õppejõuna. Mis mind selle punkti juures mõtlema pani, oli see eestlastele muidu nii armas teema iive. Kui inimene lõpetab doktorantuuri, on ta parimal juhul pisut alla 30 aasta vana. Ehk just selles eas, kui oleks nagu tagumine aeg hakata mõtlema pere loomisele. (Ja kindlasti on see viimane aeg, kui võsukesi plaanis rohkem kui üks.) Või kui sellele juba mõeldud, siis saada need lapsed peale mitmeaastast edasilükkamist. Hea küll, vanemapuhkus arvestatakse igasugu ajalimiitidest maha, ent ikkagi, kuidas sa lähed pere kõrvalt paariks aastaks teise riiki teadust tegema? Või tähendab teadlase elu automaatselt, et peret pole ja ei tule? Või lapsevanematel pole lihtsalt põhimõtteliselt lootust saada noorteadlaseks, nemad peavad kohe seadma sihi jõuda oma valdkonnas absoluutsesse tippu ja võistlema staažikate teadlaste konkurentsis? Nojah, eelnevat arvestades võib muidugi muiata, et ega kahe grandi vahel eriti suurt tasemevahet olegi.

Mulle veidi mõistetamatuks jääb ka selline kriteerium nagu uurimiskeskkond. Füüsilise uurimiskeskkonna kohta pole sotsiaalteadustes nagu eriti midagi öelda, maksimaalne, mida selleks vaja, on ehk programmid vastava tarkvaraga ning korralik raamatukogu (noh, mu isiklik raamatukogu on päris põhjalik mu uurimisvaldkondades). Aga kas nad võivad mulle vähem punkte anda ka keskkonna eest mingis muus mõttes, näiteks selle eest, et minu instituudis või ülikoolis pole erilisi tippteadlasi?

Oeh, keeruline, keeruline! Ilmselt tuleb Eesti grandikestele kvalifitseerumiseks teha enne aastaid tõsist teadust mõnes välisriigis. Aga siis tekiks juba küsimus, et miks mitte seal ka jätkata? Sest palgad ja teaduses liikuv raha on seal ju niikuinii suurem . Elagu patrioot minus eneses!