Miks õppejõud ei streigi

Uudisteportaalid on otsast otsani täis haiglapilte ning streigiteema kütab kirgi ka eravestlustes. Ühtäkki on avastatud uus osalusvõimalus, aga ka uus nuhtlus, mis igapäevaelu segab. Nagu bussiread Tallinnas, mis ju ka tegelikkuses õilsat eesmärki täidavad, kuigi teatud segmendi mugavust piiravad.

Õppejõu elu perspektiivist tõuseb ka õigustatud küsimus, et kui arstid streigivad, siis miks õppejõud sedasama ei tee? Probleemid on meil ju suuresti sarnased: mõlema elukutse praktiseerimine eeldab kõrget haritust ja spetsialiseeritust, samuti vajadust süveneda, kuid selleks eriti aega ei ole, sest töökoormus on mõlemal metsik, alati tuleb teha rohkem kui lepingus kirjas ning palk, mida selle eest makstakse, on pigem tagasihoidlik.

Miks siis õppejõud ei streigi?  

1. Nõrgad ametiühingud. Erinevalt Arstide Liidust või Transpordi Ametiühingust näikse puuduvat need aktivistid, kes liikumise tööle paneksid ning need liidrid, kes inimesi kaasa tõmbaksid. TLÜ-s on küll ühe hoone fuajees nurga taha osutav silt „Ametiühing“, kuid selle praktilist kohalolekut ülikoolis tunda nagu pole.

2. Voolav kaader. Võib-olla on ametiühingute ebapopulaarsuse taga osaliselt ka ebakindlus isikliku tuleviku osas. Kui ma vaatan nooremapoolseid kolleege enda ümber, siis selliseid, kes oma tulevikku muul moel kui ülikoolis ette ei kujutaks, on väga vähe. Töö ülikoolis võib ju olla armas ja kui võimalik, seda tegema ka jäädakse, kuid neid, kes selgelt tunneks, et „ülikoolitöö on minu saatus“, on vähe. Ilmselt süvendavad seda tunnet pidevad ümbervalimised, atesteerimised, evalveerimised, muutuvad kvaliteedistandardid jms; õppejõutöö on ju perioodiline – 2-5 aastat ja uus konkurss. Aga teisalt ka see, et lektorina taas siseneda on (ju vähemalt hetkel veel) suhteliselt lihtne: sul ei pea olema ette näidata süstemaatilist teadustööd või muud sellist, piisab vastavast hariduslikust kvalifikatsioonist ning suhteliselt tagasihoidlikust publitseerimistulemusest.

3. Liberaalse mudeli head küljed. See on ilmselt subjektiivne punkt, kuid ma ei saa vähemalt enda näitel salata praeguse situatsiooni häid külgi. Kui ma käin konverentsidel või muudel kohtumistel välismaal, siis imestavad mu eakaaslased sageli selle üle, kui palju on mul kogemusi. Sageli astub mõni noor doktorant või assistent mõnel sotsiaalsel üritusel mu kõrvale ja pärib häbelikult muu jutu hulgas, et kui vana ma olen. Kui ma neil pakkuda palun, siis vastatakse, et noh, välimuse põhjal pakuks alla 30, aga esinemist kuulates ikka palju rohkem. Põhjus? Eesti süsteemis on noorel ja hakkajal fantastiliselt palju võimalusi. Õpetada, katsetada, otsustada, avastada. Mulle on jäänud mulje, et arenenud Lääne süsteemis peab kolmanda aasta doktorant ennast tohutult kogenuks, kui ta lisaks oma PhD projektile on juba ka seminare juhendanud ja paar loengut pidanud. (Ja ärge nüüd arvake, et selle eest neile makstakse...see on kogemus!) Ning lektori ametile analoogilise positsiooni saavutamiseks peab roppu moodi vedama. Konkurents on lihtsalt hoopis teistsugune. Eestis aga saab minusugune algaja juba kasutada kahe käe sõrmi ise kureeritud kursuste üles lugemiseks, juhendamiste kokkuarvamiseks läheb vaja ka varbaid ning kiidelda saab ka osalusega mitmetes teadusprojektides, isegi projekti juhtimisega! Mis aga juhtuks vähese konkurentsi tingimustes, kui poleks pidevat atesteerimiste ja evalveerimiste ora tagumikus? Noh, ma võin öelda, et jutt perifeeriaülikooli professorist, kes pole kümne aasta jooksul ühtki artiklit ega raamatut avaldanud, pole müüt.

4. Lähenev kõrgharidusreform. Tegelikult polegi praegune aeg streikimiseks. Vajadust muutuste järele on tunnistatud ka ministeeriumi tasandil ning valmimas on kavad ülikoolide tegevuste ulatuslikuks ümberkorraldamiseks. Tõsi, kui ma vaatan, millised on need teised võimalikud osalusvormid, et kuidas siis rääkida kaasa ning kindlustada võimalikult selliseid arenguid, mis tagaks ka õppejõudude rahulolu ning õppe- ja teadustöö võimalikult kvaliteetse toimimise, siis ma ei leia selle kohta mingit informatsiooni. Võib-olla see muidugi polegi minusuguse reataidleja jaoks, vaid jõuab üksnes ametiühingutesse? Ilmselt peaks kunagi minema ja uurima, et kuhu see viit 1. korruse fuajees juhatab.

5. Minna saavad vaid parimatest parimad. Arstide streigi üks põhjendusi on väljarände pidurdamine. Aga kus on õppejõudude väljaränne? Haiglatega seotud inimeselt olen kuulnud trendi kohta, et ära lähevad tublid keskpärased tohtrid, kuid tipud püsivad Eestis, kus neil on tööd, aga kus neid ka austatakse ja pakutakse rohkem võimalusi. Aga kes ootaks keskpärast Eesti lektorit Soomes, Suurbritannias või Hollandis? Välismaale saavad minna vaid Eesti tipumatest tipumad. Või need, kes on valmis alustama uuesti tudengi rollist (doktorandina või postdokina). Sest kraad Eesti ülikoolist kui ainus või põhiline kandideerimisargument on ikkagi üsna nõrk.

Võib-olla ma jätkan veel seda loetelu mingi hetk, sest kõik ei tulnud meelde. Kindlasti võib siia veel lisada ka õppejõudude positsiooni ühiskonnas - loengu ärajäämist ei võeta nii traagiliselt kui arstiabi kättesaadavuse vähenemist. Samuti, kas ülikool peaks siis tagastama tudengitele õppemaksu? Vastasel juhul mingit kaastunnet oodata ei maksa. Arstiteenuse ja hariduse eest maksmine käivad ju erinevalt...

Aga võib-olla panen kirja hoopis mõtted selle kohta, miks peaks protestima. Kaudselt olen ma seda juba ka teinud, oma igapäevatööd siinses blogis kajastades. Samas, ma ise tunnen, et ega mul erilist sõnaõigust pole enne, kui doktor tehtud ja täieõiguslik teadlase staatus välja teenitud. Praegu on mind formaalselt veel küllalt lihtne asendada, ent oma valdkonna doktorina... raskeks läheb väikses Eestis.