Tänase postituse ajendiks oli see hetk, kus ma avastasin oma postkastist kutse Tallinnast välja külalisloengut andma ning mu sai kätte ka ajakirjanik, kes mind juba vähemalt 5 korda oli loengu ajal pommitanud.
Olgu öeldud, et tolleks hetkeks oli tööpäev oli juba 12 tunniseks veninud ja lõpp paistis alles kaugel.
Just siis meenus mulle Erkki Bahovski artikkel tasuta tööst, mida meiesugused sageli on sunnitud tegema. Kui palju on seda mõistlik teha ja mis ajast pole see enam normaalne?
See, kui ma annan ajakirjanikule intervjuud või tegelen ülikooli või instituudi turundusega, on minu silmis juba vabatahtlik töö. Nimelt pole mul ametlilkult muid administratiivkohustusi - näiteks õppejuhi või arendusjuhi omi - peale instituudi nõukogus, töökoosolekutel, õppe- ja arenduskomisjonis ning teadussuuna nõupidamistel osalemise. Ja ka seda loen ma juba vabatahtlikuks tööks, kui mulle jääb ettevalmistada mõni eeskirjaeelnõu või muud normdokument, mis läheb laiemasse kasutusse kui üksnes minu õppe- või teadustöö.
Kui raugeb jaks
Iseenesest on kõik need tegevused minu meelest väga toredad ja head ja vajalikud, aga liigne entusiasm tekitab Eesti tagasisidemehhanismide puhul paraku sageli selle murdumise hetke, kus peast vilksab läbi kombinatsioon "Ei. Taha. Enam." Sest meediaesinemist kostitatakse reeglina kommentaaridega, mis mõnigi kord mürgised, instituudisisest entusiasmi kostitatakse teinekord küll õlalepatsutusega, et sina saad kõigega hakkama, kuid reeglina ei enamaga, avalikku loengut - juhul, kui kuulajad on eestlased - tagasisidestab sageli mõni kohaleilmunud külahull, kes hakkab täiesti jaburate väidetega lahmima (minu lemmik: sa oled nii noor, sa ei tea midagi) või siis lihtsalt loiult vaikiv publik, kes pärast võib-olla isegi vastamisi tunnistab, et päris huvitav oli, aga esinejal tekib tunne, et kuulajad on vegetatiivseisundis. (Välismaised kuulajad tulevad samal ajal autogrammi küsima.)
Samuti raugeb jaks. No kuidas sa kommenteerid mõnda erialast nähtust, endal keel vestil ja tunne, et tegelikult tahaks magada ja ma polegi enam kindel, palju see kõik mulle korda läheb? Kuidas teed turundust, kui endalgi hakkab usk sellesse, kui ideaalne su eesmärk on, raugema? Kui viimnegi säde ja usk on kustunud? Niisiis tuleks ju normeerida! Kui mitte muu, siis vähemalt kvaliteedi nimel.
Ühiskondlik ametipositsioon
Teisest küljest jälle on mul vähemalt moraalne kohustus seda kõike teha. Esiteks, õppejõu positsioon pole mitte üksnes õppetööga seonduv. Kui oled professor, oled professor ka väljaspool auditooriumi. Teatud hetkedel võib see anda ka jõupositsiooni. (Hea küll, ühtki konkreetset näidet mul meelde ei tulnud, aga ma pole ju veel professor kah!) Isegi lennufirmad küsivad tiitlit ning misteri ja missi kõrval pakuvad sageli ka doktorit ja professorit. Kindlasti annab see kaasa ka ühiskondliku vastutuse.
Teisalt, meie töö ongi ju üldise hüve loomine. Haridust ei saa anda jaopärast, et oi, te maksite mulle ainult selle info eest, seda teist enam ei saa. Samuti ei saa teadust teha nii, et jah, tuli välja veel selline huvitav seaduspära, aga mul on mu "aastaplaan" - kaks väikest avastust ja üks suur avastus - juba täidetud.
Samuti on haridus suuresti avalikult rahastatav nähtus. No minu tehtav töö on vähemalt hetkel küll ainult kaduvväikse protsendi ulatuses (sest valdav enamus tudengeid õpib oma raha eest), aga uuest aastast, kui tasuline õpe järk-järgult kaduma hakkab, siis maksab mulle palka mitte üksnes auditooriumis istuja vaid kogu maksumaksjaskond.
Aga kuhugi peab ju selle piiri tõmbama.
Kus oleks selle jaoks kõige mõistlikum koht? Näiteks et mitte rohkem kui üks meediakommentaar nädalas? Mitte rohkem kui üks pikem avalik ülesastumine kuus? Mitte rohkem kui üks korralduslik eestvedamine oma haldusüksuses kvartalis?
Või oleks see mõistlik määrata ajaliselt? Näiteks kaks tundi tasustamata üldkasulikku tööd nädalas? Kas see oleks mõistlik piir?
No comments:
Post a Comment