Aastaaruanne

Tere, head lugejad,
paistab vist, et olen teid pea täielikult unustanud. Tegelikult see ikka päris nii pole, aga eks prioriteedid on mujal olnud ja ootasin puhkusehooaja algust, et siis sarnaselt eelmiste aastatega aastaaruanne esitada. Õppejõu aasta lõppeb ju juunis, mitte detsembris. Aga üle mõne nädala naastes oli tore leida, et lugejad lektori tegemisi päris unustanud pole - vahepeal on külastuste arv juba üle 10.000 piiri tiksunud.

Niisiis, õppeaasta 2013/2014 oli lühikokkuvõttes järgmine:

• Loetud kursuseid: 10
• Auditoorseid õppetöö tunde kokku: 261
• Kaitsmiseni juhendatud lõputöid: 10
• Õppeaasta jooksul valminud teaduspublikatsioone: 5, sh doktoritöö
• Töötunde (september-juuni): 2238

Võrreldes eelmise aastaga on mõned näitajad kasvanud, teised jäänud aga sisuliselt samaks - nii pole muutunud kursuste arv ning ka töötundide koguarv erines eelmisest aastast vaid ühe (!!!) tunni võrra! Vat siis, äkki aastad ikka on vennad. Keskmine nädalane töökoormus (pühad ja puhkamised jmt sisse arvestatuna) on siis 53,3 tundi ehk umbes 10 tundi ja 40 minutit tööpäevas. Sel aastal arvestasin esmakordselt eraldi ka eksklusiivselt ülikoolitöö peale kulutatud tunde (vt joonist) ja jätsin oma välishaltuurad ja ühiskondlikudd kohustused kõrvale - sel moel tuli nädalane koormus 48,4 tundi ehk veidi alla 10 tunni tööpäeva kohta. Sel aastal sündis ka rekord-töönädal oma 80 tunniga, mis küll testis selge mõistuse ja inimvõimete piire. 

Samas kasvas eelmise aastaga võrreldes veidi auditooriumi ees veedetud tundide arv, kuigi endiselt jäin 9 tunniga sellele n-ö normkoormuse näitajale alla. Ehk saab selle vahepealsete haiguste ja kolleegide abiga näpatud doktoritöö kirjutamise tundide arvele kanda. 

Oluliselt paranes lõpetatavus. Tähelepanu väärib, et kaitstud kümnest tervelt neli olid magistritööd, varasemalt on mul neid olnud mõni üksik ning siis ka enamasti kaasjuhendamisel (kuna ma  oma kraadide ja staažiga varem lihtsalt ei kvalifitseerunud magistranti juhendama).

No ja siis veel see teadustöö komponent. Päris ausalt, eks see teadustöö oli sel aastal "pintsak ja nööbid" - "pintsak" oli doktoritöö, mis lõpuks kaante vahele ja kaitstud sai (küll artikliväitekirjana, aga üsna mahuka artikliväitekirjana), "nööbid" olid enamuses konverentsiettekanded (aga samuti ju kirjalikud, kaks ettekannet on ka siisikeste andmebaasides sees), üks oli populaarteaduslik artikkel. Ei ole see, millega 1.1 maailmas just hiilata. Aga vähemalt doktor on nüüd käes. Täiskoormusega töö kõrvalt. 

Kokkuvõttes olen rahul. Tunne on, nagu jõuaks vaikselt mingile platoole. Kahju, et ma siin blogis näiteks oma unetunde ei loenda, aga tunne on küll selline, et unetuid öid jääb aina vähemaks ja vähemaks. Suudan oma aega üha paremini planeerida ning täiendavaid kohustusi läbimõeldumalt võtta. 2013. aasta alguse läbipõlemine on möödanik ning tuhaväljal võrsuvad värsked kasvud. 

Doktori kaitsmine paneb nüüd muidugi uude olukorda. Tulemas on valikukohad - ehk üheks tõenäolisemaks on, et kas jätkata täpselt samamoodi Eestis või siis jätta õppejõuleivaga hüvasti ja minna välismaale. Teadusraha ei saa ma ise taotleda veel 2 aastat. Kolmas valik on, et ehk on kuskil Eestis haldjast võõrasema (või võõrasisa), kes mind oma projekti tahaks või mulle dotsendi kohta pakuks. Ah, elame näeme. Esialgu jätkub ikka elu üsna samas rütmis, lihtsalt kõrvalt saab hakata vaikselt kõikvõimalikke taotlusi kirjutama.