12.03-16.03

Pole jälle ühtki sissekannet jõudnud teha. Mis seal salata, oli üsna raske, isegi traumeeriv nädal. Sellele järgnev sisaldas endas aga niigi palju kirjutamist, niiet blogindust enam sinna kõrvale (segajaks) teha ei tahtnud.

ESMASPÄEV

Äratus kell 7.00. Juba nädalavahetusel olin sirvinud omajagu temaatilist kirjandust ning nüüd oli vaja kiiremas korras panna kokku viimane meetodiloeng. Sedakorda ei saanud niivõrd oma kogemusele tugineda, kuivõrd teemad olid rohkem metodoloogilised – kvalitatiivuuringute kvaliteedikindlustus, reliaablus ja valiidsus kvalitatiivuuringutes, ning writing up. Praktikuna sa tajud neid kategooriaid, aga siin by-the-book operatsioone eriti pole. Sain loengu kokku ning kablutasin linna poole. Enne loengut oli veel käik arsti juurde, niidid võeti välja. Kuskil 14.30 jõudsin instituuti, siis jäi veel aega slaidid korra üle vaadata ning tagasisideküsitlus välja mõelda ja ette valmistada. Neljast loengusse.

Ja siis algasid jälle need ruuminaljad. Teadsin, et meil on taas tavapärasest erinev ruum. All valvelauas selgus, et ruumi võtit aga pole, üles jõudes sain teada, et keegi teeb seal olümpiaadi ning on ruumi põhimõtteliselt okupeerinud. Tore. kampusel ühtki teist vaba ruumi pole ka. Võtsin siis tudengid sappa (nii palju kui neid õigel ajal ukse taga ootas), jätsin teistele kirjakese, ning marssisime instituuti. Majade peal ekslejaid tilkus järele veel praktiliselt pool tundi. Aga lõppkokkuvõttes saime loengu peetud. Samuti jätsin tudengid nii kümneks minutiks vastama tagasisideankeetidele. Hästi tore oli, et tavapärase nummerdamise asemel olid kõik tudengid viitsinud anda ka üsna põhjalikku sõnalist tagasisidet. Oli väga abiks, aga palju pakuti välja ka selliseid lahendusi, mis niikuinii juba plaanis olid. Ja see on ju ainult hea. Kõige suurem kompliment tuli tudengilt, kes kirjutas: „Kokkuvõttes ja hiljem sain aru, et ei ole raske. Täiesti paraja raskusastmega. Kõige keerulisem oli diskursusanalüüs. Ja algul oma lõputöö teemaga seoses praktikumi ülesannet lahendada- kas ikka saan ja oskan üldse seda meetodit kasutada :) Tagasisideks veel: üks meeldivamaid kursuseid üldse.“ Kurb on muidugi ka, sest kui see oli üks meeldivamaid, siis ülejäänud õpingute osas ma teda ei kadesta... J

Pärast loengut kobisin tagasi instituuti, lugesin tagasisidet, koostasin ülevaadet seminaride vastamisest ning edasistest nõuetest, saatsin ülevaatekirja ning vormistasin ka e-tagasisideankeeti, et vastata saaksid ka need tudengid, kes kohale tulla ei saanud. Ega ma enam väga täpselt ei mäletagi, millega ma seal tegelesin, aga mäletan seda, et üsna intensiivne õhtu oli, ning asju hakkasin pakkima pisut peale kella 21. Kodus lugesin öökapilektüürina veel järgmise päeva loenguteemalisi raamatuid, et loenguid täiendada.

TEISIPÄEV

Äratus kl 6.30. Ette oli vaja valmistada õhtune kursuse Globalization Theories loeng rahvusvaheliste suhete magistrantidele. Õnneks olen selle kursusega teinud juba väga põhjaliku eeltöö, niiet mul on väga põhjalikud slaidid. Üle-eelmisel aastal kulus ühe 3-tunnise loengu ettevalmistamisele ca 30 tundi või rohkem, aga see-eest on need ka täpsed, suisa viidetega varustatud tsitaatidega. Eelmisel aastal jõudsin seda ka pisut visuaalsemaks muuta, aga ikka on teemasid, mis võiksid selle loengu raames kaetud olla, aga varasematel aastatel pole lihtsalt jõudnud. Teine natuke koomiline aspekt on see, et mu konspekt on nii spetsiifiline, et ega ma seda ka ise päris peast ei mäleta, niiet loengusse minek eeldab põhjalikku läbilugemist ning meenutamist, miks ma just need faktid ühele slaidile olen ladunud. Ehk ma pean ka ennast animeerima.

Aga ühel hetkel tuli sellega lihtsalt paus teha ning ülikooli lennata. 12-st 14-ni võtsin vastu oma juhendatavaid. Kes vajas abi kavandiga, kellel olid käsil juba intervjuuküsimused, et vahenädalal intervjuusid läbi viia. Siis oli mul pooletunnine paus, niiet jõudsin sööma, kaasas eelnevalt väljaprinditud järgmise kohtumise materjalid. Kell 14.40 algas välknõupidamine instituudi ajakirja teemal ning 15-17 oli institutsionaalse uurimisteema arutelu. Tõtt-öelda polnud see arutelu tol kohtumisel minu maitse jaoks eriti konstruktiivne (aga võib-olla olin ma lihtsalt väsinud ja ise ebakonstruktiivne), niiet lahkusin pool tundi enne selle lõppu (ning oma õhtuse loengu algust) oma kabinetti, panin mängima muusika ning üritasin saada end järgmise loengu lainele. Loeng ise sujus kenasti, aga sedakorda andis väga võimsalt tunda see, kui erinevad on eri riikidest pärit haridustaustad. Ja seal loengus on tudengeid Itaaliast, Saksamaalt, Türgist, USA-st, Jaapanist, ja kust kõik veel. Nii tuli seletada ka mõningaid päris baasasju, (nt ei teadnud isegi Saksamaa mainekatest ülikoolidest pärit tudengid Tönniest ega Durkheimi, samuti polnud keegi kuulnud McLuhanist), aga tundub, et näidete varal sai ühest-teisest pildi ikka ette. Üks tudeng käis pärast veel tänamas, et ometi kord heas inglise keeles ja huvitav loeng. Sellega too tööpäev vist ka lõppes.

KOLMAPÄEV

Ausõna ei mäleta enam, mis kell ärkasin ja millega hommikul tegelesin. Ilmselt vist mitte väga vara. Või siis vara ja vastasin kirjadele ja tegin muud säärast. No oletame, et keskeltläbi kuskil 8 tuuris ikka. Kell 10 olin tööl. Seal sai valmistutud õppekava aruteluks ning õhtuseks doktoriseminariks. Tekstid olid seekord nii lihtsad, et lugemisele kulus kokku vaid tunnike! Kell 12 algas õppekava arutelu, ning seal saime suhteliselt kiirelt hakkama. Lõpetasime juba pisut peale 13 ning läksime siis kolleegidega sööma. Kell 15.30 ning 16.00 oli juba järgmine üritus (ühe projektiga seotud erinevad kohtumised) ning sellekski olid omad materjalid vaja ette valmistada. Kella 17st liikusin doktoriseminari. See oli üritus nagu ikka, paraku oli millegipärast kohal ka üks meie õppur, kes esineb sageli selliste avaldustega, mis isegi 1. kursuse bakatudengitele nalja teeksid. Eks ta tegi seda ka sel korral, aga säilitasime sirget nägu ja arutlesime edasi. Ühel hetkel, kui diskussioon minu, ühe professori ning ühe kaasdoktorandi vvahel tuliseks kiskus, otsustas ta aga minna isiklikuks, hakates mulle teatud isikuomadusi omistama. Ausõna, võttis keeletuks. Isiklikuks minemine, argumentum ad hominem on midagi sellist, mida ootaks vabalt netikommentaariumis või uulitsanurgal, aga ülikoolis? Psühholoogilises plaanis oli see ilmselt vale käik, sest nagu ka kaastudengid hiljem kinnitasid, annab see sellistele jobudele hoogu juurde, aga too hetk ma lihtsalt muudmoodi ei osanud. Läksin ja istusin aatriumis ning üritasin kirjutada üht artiklit, mille tähtaeg peatselt kukkumas oli, aga see osutus vihast värisevate kätega üsna keeruliseks. Magama jäin tol ööl vaid korraks kuskil 6 tuuris hommikul.

NELJAPÄEV

Minu suur plaan kell 6.30 ärgata ning artikkel ühe soojaga valmis kirjutada kukkus seega läbi. Ärkasin uuesti kuskil 8 tuuris ning püüdsin isegi üht-teist teha, aga tulutult. Olin väsinud, ärritunud ning sugugi mitte kirjutamise lainel. Kell 16 oli meetodiaine viimane praktikum (järelevastamine) ning pärast seda läksin sõbranna sünnipäevale. Kah tööpäev.

REEDE

Äratus kell 7, pärast ööund on hommikul kirjutada isegi täitsa võimalik! Kolm tundi ning paar lehekülge. Pärast seda jäi tunnike aega õhtuse loengu materjale üle vaadata, tudengikirjadele vastata, ning siis tuli juba sättima hakata. Keskpäevas oli ülikooli aastapäeva aktus, kuhu seekord oli ka otseselt asja – meid autasustati ülikooli aasta parima õpiku eest. Pärast sussisahistamist ja gaudeamust pidasime väikse lõuna, ning siis oli veel kolm tundi aega õhtuseks loenguks valmistuda. Ja nagu ikka, kulus see aeg viimase minutini ära. Ka antud loengu slaidid on mul juba varasematest aastatest olemas, aga ideaalkujule pole ma neid veel suutnud viia. Teemaks on riik ja kodanikuühiskond, mis minu pilgu jaoks on väga lai valdkond väga erinevate abstraktsusastmetega. Niisiis tuligi nende vahet natuke laveerida, slaide loogilisemasse järjestusse sättida ning paremini tematiseerida. Kell 17-20 oli loeng (osa blokke jäigi rääkimata), ning sellele järgnes veel mitteformaalne tudengivastuvõtt, kuna neid, kes millegi osas konsulteerida tahtsid, oli terve järjekord. Auditooriumi ukse sain enda järelt kinni lükata kell 20.38, mis tähendas, et aastapäevapidustuste avatseremooniast olin hilja jäänud, aga see-eest sai suupiste-õhtusöögi ning paar sõna juttu kolleegidega. 

Selline nädal siis. Töömaht ilma pauside ja õpingutele kulunud ajata tänu ühele ära jäänud ööle (ja tööpäevale) sedakorda veidi tagasihoidlikum: 12+13+7+4+12=48 tundi. 

Aga iseenesest oleks ju huvitav vaadata ka, millistele tegevustele aeg kulus (ma seda muidugi väga spetsiifiliselt ei mõõtnud, nt mitu tundi võttis näiteks kirjadele vastamine või muud korralduslikud tegevused, aga kui jagada ajakasutus jämedas joones kuueks, siis on tulem selline: 

Auditoorne õppetöö:           10h (astronoomilist tundi; 14 akad. tundi)

Juhendamised:                  ca 3h 

Õppetöö ettevalmistamine:18,5h

Koosolekud:                          7h

Artiklite kirjutamine:               5h

Muud tööalased tegevused  8,5h. 

Kas see nädal nüüd just esinduslik on, aga numbrid räägivad enda eest - n-ö tundide andmine on ikka suhteliselt tagasihoidlik osa päevatööst. Ilmselt üllatab nii mõndagi see, kui palju saab üks lektor koosolekutel istuda. Selles osas guilty as charged - tõepoolest, mitte kõik lektorid ei tee nii (meil on selliseid entusiaste ca 3 tükki 20st). Aga põhjused on ka - näiteks see, et ma teenin väikest lisaraha ühte projekti konsulteerides (aga ka selle raames andmeid kogudes, mida ehk hiljem ka teadustöös kasutada); ma olen ühe uue õppekavamooduli koordineerija, ning ma tahan end pildil hoida seoses meie instituudi teadusteemadega. Tahaks lisaks muidu igati toredale lektoritööle lisaks ka teisi karjäärioptsioone ju avali hoida. :)