Õpetaja töö juures pidid need kõige paremad
asjad olema vaheajad. Kui seda uskuda, siis peaks lektori töö veel parem olema –
meil on ka võimalus võtta kord valimisperioodi jooksul nn vaba semestrit. Aga
kas õpetajad ikka puhkavad siis, kui koolivaheaeg on? Järgmiseks heitkem pilk
tegemistele, millega lektorid vahenädalati hõivatud on.
ESMASPÄEV
Vahenädal! Huhh, tunduski nagu, et üks päev jäi
nädalavahetusest veel puudu. Äratus kella 9 tuuris. Tegelikult on selleks
päevaks siiski olemas ka üsna konkreetsed ülesanded ja eesmärgid, mul vajab
endiselt see artikkel kirjutamist, mis eelmise nädala töökoormuse ja unetu öö
nahka läks. Paraku aga ei tule see ümberlülitus aktiivselt õppetöölt
teadustööle sugugi nii lihtsalt. Ma küll loen oma vanu uuringuraporteid, ja
aeg-ajalt kirjutan ka märkmeid või mõne lõigu artiklit, kuid ei ole seda
vaimuerksust, nagu sügissemestril, kus oli võimalus keskenduda, ning suviselt
puhanum pea polnud kitsi ka inspiratsiooniga. Kevadeks on tunne aga nagu
äraaetud hobusel, ja need ju lastakse maha, mitte ei tee teadust. Kokku
tegelesin selle artikliga tol päeval võib-olla 5, maksimaalselt 6 tundi, oma
aeg läks ka kirjadele vastamisele. Aga ülejäänud aeg kulus prokrastineerides –
vaatasin erinevaid poliitsatiirisaateid ja dokumentaalfilmikesi veebist,
avastades selle käigus ka materjali, mida kasutada vahenädala järel algavas „Poliitilise
kommunikatsiooni“ aines. Õhtul siiski nii palju end kogusin, et lisaks
tudengite kirjadele vastamisele kirjutasin ka mõned tööalased kirjad ning
viimistlesin meie uut kõrvalaine moodulit.
TEISIPÄEV
Ärkan jälle hilja ja tundub, et praeguses
kevadväsimusastmes tähendab see seda, et töö jääb tegemata. Algus kõige
hullemini ei sujugi, kirjutan jälle tiba artiklit edasi ning koostan ühe
projekti tarbeks koolituspäevade võimaliku teemadekava. Seejärel algab aga taas
päevane jauramine, kus artikkel sugugi edeneda ei taha. Muidugi,
prokrastineerimisvõimalusi leidus ka igal sammul, sest postkast täitub aina uute
ja uute tudengikirjadega, millele vastamisega oma kirjatöö juurest pääseda.
Minu naiivne lootus „no teisipäeva õhtuks ikka valmis saada“, nagu toimetajale
lubasin, jookseb jälle liiva.
KOLMAPÄEV
Eks ma olen seda varemgi tunnetanud, et
kirjutamislainele jõudmiseks tuleb kõigepealt paar päeva tuulde lasta. Aga siis
tuleb hoog sisse ka. Kui ma seniste pungestuste tulemusel olin valmis
kirjutanud ca 1/3 artiklist, siis kolmapäevaga võlun juurde ka kaks ülejäänud
kolmandikku. Lihtsalt niisama, ei mingite probleemideta. Samas on õhtul kella
19ks kumm juba tühi ka, nii otsustan lõpetamist veel ühe päeva jagu edasi
lükata.
NELJAPÄEV
Aitab naljast! Äratus kell 6 ning uuesti
artikli kallale! Saab kirjutatu üle loetud, parandusi tehtud, pisut teooriat
juurde kirjutatud, kokkuvõte ka külge monteeritud ning see kõik pidulikult
kasutatud kirjanduse nimekirjaga kimbuks köidetud. Artikkel valmis kell 8.50. Siis
on vaja tulikiirelt viia end kurssi vahepeal meie teadusteema taotluse
erinevate mustanditega (mida oli kokku umbes 10 erinevat dokumenti), duši alt
läbi hüpata ning ülikooli liduda. (Vahepeal saan artiklile veel ühe kaasautori
kommentaarid ja pisiparandused, mis kiirpilgul üle vaadata, ning ära
aktsepteerida, et siis juba artikkel viimaks toimetajale ära saata.) Sel päeval
on meil taas üks teadusteema arutelukoosolek. Kui ma peale 4-tunnist intensiivset
arutelu koju jõuan, muigan kella vaadates: põhimõtteliselt on nüüd 9-tunnine
tööpäev juba täis tiksunud... Päris nii seda kõike ju samas jätta ei saa – vaja
veel vastata päris mitmetele tudengikirjadele, uusi ainekaarte koostada, ning reedeseks
ettekandeseminariks valmistuda. Siiski, pärast kirjakastituulutamist tõmbab
vaim pidurit, ning ülejäänud arvutitegevused seondusid üksnes juba selle blogi
postitustega ning filmi vaatamisega, mille saatel uinuda loodan... öö jäi ju
vahepeal üürikeseks ja ega sportlik vorm enam teab, kui hea polnud.
REEDE
Tervitan sind, turbopäev! Kuna ma suutsin
veebruaris päris korralikult haigeks jääda, tuli teha paar päeva tööluusi – nii
jäi mul ära reedene loeng ning esmaspäevane seminar, millest esimese olen
jõudnud juba järele teha, reedene kohtumine tuli aga järele teha vahenädala
arvelt. Päevateema on kodanikuühiskond ja demokraatia.
Äratus kell 6. Kogun kokku tudengite
tunniülesanded eelnevatest kohtumistest ning samuti e-õppijate postitatud
kodutööd, ning hakkan sellest kõigest läbi närima. Et siis... kaua võtab 65
tudengi nelja tunni ülesannete (kokku siis 7-8 ülesannet) läbivaatamine ja
hindamine? Tööd hõlbustas veidi see, et osa tudengeid olid tunniülesandeid
teinud rühmatööna (see oli tegelikult ka minu instruktsioon – et vähendada minu
parandamiskoormust ning panna inimesi koostööd tegema ja teineteiselt õppima),
samuti ei andnud ma igale tööle individuaalselt tagasisidet, vaid punkte
hindamistabelisse ning kirjutasin iga ülesande kohta üldisemaid tähelepanekuid.
Kokku on neid töid siis veidi alla 200. Mina saan omadega mäele kuskil kella 13
ja 14 vahel. Ja toonus oli veel suhteliselt kõrge – hea on lugeda selliseid töid,
mida inimesed on hoolega teinud. Tõsi, vahepeal potsab potti ka paar tõrvatilka
n-ö e-õppijate kodutöödest, mis on väga varieeruva tasemega. Kui mõni tudeng on
kirjutanud tunniülesande asemel sisuliselt lühiessee, siis teine on lihtsalt
midagi kokku jauranud, millel ülesandepüstituse ning loenguteemaga midagi
pistmist pole. Paraku nii ta juba on – e-õppimine on mugav, aga ka
ensedistsipliini nõudev.
Seejärel lendan tööle, sest tol päeval on sama
aine raames ka ettekandeseminar, kus tudengid esitlevad oma esseekavandeid.
Kokku on esitatud 50 esseekavandit, mis tuli välja printida ja läbi vaadata, et
neile ka tagasisidet anda jõuaks. Küsimus on selles, et kuidas mahutada 44
ettekannet napi kolme ja poole tunni sisse, iga ettekanne saab koos
tagasisidega niimoodi aega ju vaid 5 minutit. Niiet tegemist on adrenaliinireedega.
Õnneks on hästi palju põnevaid kavandeid, vaid paaril juhul tuleb tõdeda, et
valitud teemaga ei pruugi väga kaugele purjetada, kuid paar sõna soovitust
kerkis mõttesse enamiku kavandite puhul. Huhh... tavaliselt kujutlevad
inimesed, et selline ettekandeseminar on õppejõu jaoks jõle mugav variant, sest
ise ei pea midagi ette valmistama ega etlema, muudkui kuulad ja vaatad teisi.
Ent ausalt öeldes olin tol korral vähemalt sama väsinud, kui peale seda, kui
olen 3 tundi järjest rääkinud.
Päev lõpeb geniaalse lõppakordiga, kui ma
peale tööd poodi sõidan, ning kauba kassalindile ladunud, avastan, et rahakotti
ma täna kaasa ei võtnudki. Siis saab veel natuke poes ringi patseerida kuni
kodust rahakotisaadetis saabub. Aga AK-ks jõuan koju.
Niisiis, kokkuvõte „vaheajanädalast“: kuigi
tegemised on hoopis teise sihistusega ning tavalisest erinevate distsipliinifaktoritega,
tuleb töönädal siiski enam-vähem kokku: 7+4+10+9+14=44h.
No comments:
Post a Comment